22. juunil toimus Pärnumaa Võidupüha maratoni erisündmus Maraton Eesti Vabariik 100, mis andis paljudele pikamaajooksuhuvilistele unikaalse võimaluse tähistada riigi sajandat juubelit põneval ja unustamatul moel. Üks-ja-ainus kord toimunud jooks osutus mitmeski mõttes nii osalejatele kui korraldajatele ainulaadseks. Loodusjõud ei hoidnud end tänavu tagasi, sest tugev tormituul lennutas korraldusatribuutikat, langetas jooksurajale puid ning ähvardas Pärnu jõe äärset kallasrada üleujutusega. Pärnu Kahe Silla Klubi ajaloos ei ole organisaatorid nii tugevate tuultega varem kokku puutunud, mistõttu pandi administratiivsed võimed tugevalt proovile. Vaatamata heitlikele ilmaoludele võttis maratonist ja poolmaratonist osa muljetavaldav arv jooksjaid: maratoni läbis 241 ja poolmaratoni 416 jooksusõpra. Võrreldes varasemate aastatega suurenes osalejate arv ligi 40%.

Palusime osalejatelt rahulolu kohta tagasisidet, et nii korraldust hinnata ning edaspidiseks organiseerimistööks järeldusi teha. Küsitlusele vastas 159 osalejat ehk neljandik starti tulnuist (24,2%). Märkimisväärne vastajate aktiivsus annab hea aluse järelduste ja kokkuvõtete tegemiseks.

Üldine rahulolu korraldusele osutus kõrgeks (71,7% „väga rahul“) ja ükski vastaja ei märkinud end rahulolematuks. Lisaks palusime hinnata rahulolu korralduspunktidele eraldiseisvaltki. Alljärgnev on illustreeriv ülevaade küsitluse tulemustest.

[pdf-embedder url=”https://www.2silda.ee/wp-content/uploads/2018/07/Maraton-EV100_rahulolu.pdf” title=”Maraton EV100_rahulolu”]

Nagu graafikust selgub, oldi korralduse eri nüanssidega peamiselt rahul või väga rahul. Mõnel juhul toodi välja ka murekohti. Maratoni peakorraldaja Vahur Mäe kommenteerib järgnevalt neist olulisemaid.

Bussitranspordist Tori ja Paikuse stardikeskustesse
Tasuta buss viis osalejad soovi korral nii poolmaratoni kui maratoni stardikohtadesse. Huvilisi oli palju ning bussid täitusid kiiresti. Nii mõnegi osaleja hinnangul oli buss ülerahvastatud ja kõigile ei jagunud istekohti ning oli neidki, kes lootsid finišeerumise järel korraldaja abiga oma masinale stardipaika järele minna.

„Informeerisime juhendis ja selleks eraldi loodud menüüpunktis veebis osalustasus sisalduvast valikulisest teenusest, millega tagasime mugavuse huvides soovijatele stardi eel finišipaigast stardikohtadesse transpordi. Teistpidist varianti polnud kavas ja need, kes soovisid finiši järgselt starti autodele järgi minna, pidid seda omal jõul tegema. Mitmel liinil kasutasime busse, mille tehniline pass nägi ette muuhulgas seisukohtigi. Kuna tegemist ei olnud väga pikkade vahemaadega, siis oli valik igati mõistlik ja põhjendatud,“ kommenteeris vastutav korraldaja Vahur Mäe.

Mäe hinnangul viitab osalejate teadmatus veidi ka asjaolule, et on hulk neid, kes ei vii ennast mingil põhjusel kurssi juhendis sätestatud tingimustega, kuigi stardimaksu tasudes tuleb vastav märge registreerumisel kinnituseks teha.

Start ja rada
Maratoni ja poolmaratoni rada on korraldatud selliselt, et lühem distants liitub pikemaga maratoniraja poolelt maalt, mis tähendab raja sajaprotsendilist kattumist. Logistilist keerukust lisab tõik, et poolmaratoni stardialalt jooksevad alates pool tundi enne lähet läbi kiiremad maratoonarid ning osalejatel tuleb sel põhjusel üksteisega arvestada. Mitmed osalejad polnud rahul, et üksteist kiputakse segama ning et poolmaratoni stardiala on sadade inimeste jaoks liiga kitsas. Lisaks tehti ettepanekuid poolmaratonil startijate tarbeks stardigruppide moodustamiseks.

„Mööname, et Paikusel asuv poolmaratoni stardiala pole kummist ja et sealne logistika on kõikide huvigruppide ootusi arvestades küllaltki keeruline. Just füüsilist keskkonda arvestades pole ka võimalik osalejate arvu suurendada. Kuigi veidi tülikam, usume, et hea tahtmise korral ja senisele praktikale tuginedes on ka praeguses formaadis korraldus toimiv, sest teisel juhul peaksime hakkama disainima hoopis uutmoodi rada ja poolmaratoni starti. Olusid ja keskkonda teades, poleks see eriti realistlik,“ teadis Mäe.

Ka pole korralduse hinnangul kavas edaspidi poolmaratoni stardigruppe hakata moodustama, sest distants on pikk ja hajumise ruumi jagub esimese paari kilomeetri jooksul siiski piisavalt. Stardigruppide moodustamine on reaalne ja vajalik oluliselt suuremate jooksude puhul kui seda on Pärnumaal toimuv maraton.

Rajamelu
Vaheldusrikka raja ja kaasaelava publiku koondamine on väljakutseteks omaette. Oli jooksurahvast, kes soovinuks rohkem ergutavat publikut ja distantsi ääres veelgi enam sini-must-valget. Näiteks kirjutas üks osaleja: Esimest korda sellel võistlusel osaledes ootasin raja ääres melu ja meeleolupunkte, lubatud sinimustvalgeid jne. Polnud. Aga rada jõe kaldal lõi juba ise meeleolu. Jooksjale toovad meeleolupunktid kerguse jalga.

„Korraldasime heade partnerite abiga rajale mitu lipuspaleeri. Need lipud polnud hoidikutes, vaid olid päris inimeste hoida. Tori Vallavalitsuse ja sealse põhikooli eestvedamisel oli maratoni stardis lausa 40-pealine lippurite auvalve ning Sindis sealse noortevolikogu initsiatiivil kümmekond entusiasti osalejaid ergutamas. Lisaks tervitas paarkümmend rahvuslippu kõiki lõpetajaid Rüütli platsil. Täiendavalt ehtis EV100 sümboolika õhupallide ja lipukeste näol rajateeninduspunktegi, Raekülas mängis kohalik bänd ning lisandus mitteametlike ergustuspunkte nagu näiteks Villa Wesseti juures,“ kirjeldas Vahur Mäe ning lisas, et heade partnerite kaasabil anti nendes oludes maksimaalne.

Kindlasti andnuks elevust juurde päikesepaisteline ilm ning raja äärde kogunenuks enamgi rahvast, aga see on miski, mida korraldajad kontrollida ei suuda.

Osalejale jooksusärk, medal ja diplom
Erisündmusele kohaselt oli osalejatele ette nähtud veelgi enam boonuseid: juubelikujundusega jooksusärk, disainer Triin Lepa kujundatud medal ja illustraator Andres Adamsoni erikujundusega paberdiplom. Kõik rekvisiidid pälvisid heakskiidu, ent leidus neid, kellele valmistas tuska liiga pikk diplomite ootamise järjekord. Emotsiooni mõjutas kõle ja tuuline ilmgi.

„Nimeliste diplomite jaotamine on alati suureks väljakutseks ning see on ka üks põhjusi, miks enamik korraldajaid sellest loobunud on ning võtavad üha enam kasutusele virtuaalse diplomi kontseptsiooni. Tõesti, järjekorrad venisid oodatust pikemaks ja jaotamise algus veidi viibis. Siiski said kõik, kes soovisid, oma ja sõprade diplomid kätte. Eks Eesti inimeste järjekorralembus on üldiselt teada ning vaatamata sellele, et korraldus informeeris pidevalt, milliste lõpuaegade diplomid valmis on, jäid järjekorda needki, kes olid vahtult lõpetanud ning kelle diplomid olid alles ettevalmistamisel. Usume siiski, et klassikalise paberdiplomi viivuks elustamine sellisel kunstipärasel kujul osutus eristuvaks ja meeldivaks boonuseks,“ rääkis peakorraldaja ning lubas, et edaspidi antakse osalejatele siiski vaid e-diplomi allalaadimise võimalus.

Osalejate kommentaare
Vahetu tagasisidena on allpool toodud veel mõned väljavõtted osalejate kommentaaridest (muutmata kujul).

Parima korraldusega võistlus, millel osalenud olen! Kõik oli lihtsalt suurepärane. Suurim tänu joogipunktide vabatahtlikele, kes rajust ilmas hoolimata suutsid olla nii optimistlikud ja rõõmsad. Ja siis veel sellele suure laia naeratusega politseinikule enne viimast kilomeetrit:) Aitäh suurepärase võistluse eest!

Tore et Toris olid WC-d stardi juures, pakihoid mugavalt bussis, kus sai ka soojas olla. Finishis võiks anda nagu Tallinna maratonil lõpetajale kile, ka sooja ilmaga hakkab külm pärast.

Võiks mõelda poolmaratoni stardikoridori ajalise jaotuse peale, kuna stardile järgnev rada on väga kitsas ja seal aeglasematest jooksjatest möödajooks on täiesti võimatu, nad lihtsalt blokeerivad kogu raja.

Üks parimatest Eestis korraldatud jooksuüritustest. TP- d on väga mõnusa vahega, kui ühes pakutavat tarbida ei soovi, siis tead, et järgmine TP pole kaugel. Rada on mõnusalt vaheldusrikas, näeb nii metsa, merd kui linna. Aitäh, see üritus annab nii hea emotsionaalse pühade meeleolu!

Hea on rada ette teada, kuna jooksin 42,2 km sellel rajal teistkordselt, siis oli emotsionaalselt kergem, ei pidanud liiga palju mõtlema ja orienteeruma. Muidu on raske kusagil 40 km peal orienteeruda, saada aru, et sinises vihmamantlis Pärnu pargis kätt viibutav tädi on see, kelle järgi peaksid orienteeruma. Hea oli, et kollaseid linte oli piisavalt tihedalt.

Maratonil võiks olla tempomeistrid, paljud ei oska oma jõudu õieti jagada. Keeruline oli, et jõudsin Paikusel napilt peale poolmaratoni starti. Seega oli kitsas metsatee “pudelikaelaks”.

Millega ma väga rahul ei olnud: bussis Paikusele ei jätkunud istekohti, Paikusel oli naiste riietusruum väga kehv ja ei jõudnud nimelist diplomit ära oodata. Tõenäoliselt oleks kaks viimast punkti siia kirjutamata jäänud, kui ilm oleks olnud ilus, sel juhul oleks võinud riietuda ka õues ja peale jooksu poleks olnud probleem oodata. Plusse aga oli kahtlemata rohkem kui miinuseid.

Hea üllatus: arbuusid, apelsinid, banaanid- joogivajadus oli nendega lahendatud.

Lastejooksud olid toredad. Mulle meeldib vàga, et vàiksemate laste puhul ei selgitata esikolmikut, sest siis ei pea vaatama kuidas lapsevanemad oma lapsi rebivad. See oli hea otsus.

Aitäh teile! Te teete nii super tööd ja on näha, et detailid on tähelepanu saanud. See kõik määrab lõpuks, et üritus jääb eriliselt meelde ja tekib hoitud ja hoolitud tunne.

Eesti hümni oleks tahtnud stardis kuulda.

Great day again! My warmest thanks to all the volunteers for sacrificing their time for us. Special thanks to the lady (500m before the finish) who kept encouraging us very loudly. She made me smile through the whole final straight.

Selleaastane jooks oli ekstreemjooks, seda enam jääb meelde.