Foto Mailis Ollino
Märtsi esimestel päevadel sündis põnev projekt „Diivanilt jooksudiivaks“. Pärnu Postimehe reporter Karoliine Aus ja Pärnu noorte vabaajakeskuse ning Pärnumaa noorte tugila programmi noorsootöötaja Triin Mäger võtsid vastu väljakutse läbida Kahe Silla klubi kolmikürituse sari. Kumbki neist ei ole professionaalne jooksja ning Karoliine on varem lausa öelnud, et vihkab jooksmist. Noorte edusamme, vahetuid muljeid ja emotsioone kajastatakse Pärnu Postimees trenniblogis.
Kogu hooaja vältel hoiab Triinu ja Karoliine jooksusammudel silma peal treener Anu Teppo, kes muuhulgas veab ka omanimelist jooksugruppi Anu Jooksutrennid. Et rajaleminek oleks teadlik ja tervislik protsess, korraldati neidudele koostöös Pärnu Haigla Heaolu- ja Tervisekeskusega põhjalikud terviseuuringud.
Nüüdseks on noored pea kuu aega regulaarselt jooksutreeningutel osalenud ning järgmisel pühapäeval, 21. aprillil, toimub esimene tõsisem väljakutse – Luitejooks. Uurisime, kuidas on jooksusõpradel siiani läinud ja milliste ootustega järgmisele nädalale vastu minnakse.
Foto Mailis Ollino
Olete nüüdseks mitme nädala jooksul jooksutreeningutel osalenud. Kuidas ennast tunnete ning milline on esmamulje?
Karoliine: Enesetunne on tegelikult hea, sest kartsin hullemat. Küll aga jäi mul välismaal viibimise tõttu nädalane paus sisse, mistõttu pean hoo uuesti sisse saama. Anu jooksutrennides on siiski tunne, nagu oleksin taas kehalise kasvatuse tundides, sest ei tantsu- ega rühmatrennides, kus aastaid käisin, jooksuharjutusi reeglina ei tehtud. Esimeses paaris trennis tundsin, et pingutasin veidi rohkem kui võimed lubanuks, kuid nüüd suudan pidurit panna ja kui tunne ütleb, et pea piiri, siis teengi nii. Lisaks füüsilistele võimetele paneb treenimine proovile ka vaimu.
Triin: Ülimalt positiivne – tunnen end motiveerituna ja energiat jagub. Esimesed treeningud karastasid kohe päris hästi. Mäletan esimest välitrenni tugevas vihmas ja tuules. Lasin end ilmast päris palju häirida ja tundsin teatud mõttes trotsi – ma ei tahtnud sel hetkel trennis olla. Nüüd, viimases välitrennis lausa nautisin, kui vihmapiisad nägu paitasid.
Hakkan ära harjuma ka veidi uue eluviisiga – harjutamist on nüüd rohkem ja trennikaaslastega olen tasapisi üha enam suhtlema hakanud. Just viimases trennis mõtlesin, et ma ei tunne end enam nende seas tulnukana.
Karoliine, meie esimesel kohtumisel mainisid, et vihkad jooksmist. Kas see tunne on endine?
Kahjuks ei ole minu mõtteviis veel muutunud ning pean tõdema, et kui Anu jooksutrennis soojendusringi teeme, mõtlen alati, kuidas teised nii rõõmsalt kalpsata suudavad. Mis rõõmu nad sellest küll tunnevad? Sellegipoolest ei viska ma jooksususse praegu nurka, sest mitmed inimesed on mulle rääkinud, kuidas nemadki esialgu sportimist vihkasid, kuid nüüd naudivad jooksmist täiel rinnal.
Projekti raames läbisite Pärnu Haigla Heaolu- ja Tervisekeskuses kolm terviseuuringut*. Kuidas läks, kas „roheline tuli“ on olemas ja võite julgelt jooksurajale minna?
Esimese terviseuuringu eel. Foto Errit Kuldkepp
Karoliine: Roheline tuli põleb! Kuid selleks, et sportimiseks oleks rohkem energiat, pean võtma mitmeid vitamiine. Kuna ma ravimite usku ei ole, siis enne terviseuuringus käimist ma tablettide poole ei vaadanud. Hea meel oli jalalaba digiuuringust teada saada, et minu jalad on igatpidi terved. Sellegipoolest suutsin esmaspäevases jooksutrennis hüppeliigese välja väänata. Eks füsioterapeutki rääkis, et minu jalalabad liiguvad igas suunas väga hõlpsalt, mis võib olla põhjuseks, et ma nii kergelt endale liiga tegin. Treener Anu seletas, et liigeste tugevdamiseks ongi mäest üles-alla jooksmine kasulik.
Triin: Uuringutest saime oma tervise kohta väärtuslikku informatsiooni. Uurisin ka ise arstidelt lisa, et oma tervisest veelgi rohkem teada saada. Näiteks vestlesime radioloogiga toitumisest. Tunnistasin talle, et mul ei ole enam aastaid harjumust pärast ärkamist süüa, nii ka hommikuste treeningute eel. Olen proovinud, aga toit ei taha alla minna või kui lähebki, siis hakkab pingutades halb. Kartsin, et teen hommikusööki vahele jättes kehale liiga, ent radioloog kinnitas, et minu kehaanalüüsi tulemused ei kõnele absoluutselt sellest, et midagi valesti teeksin. Kindlasti ei tasu aga minu elustiili järgida. Söömata trenni tehes on siiski oht keha lõhkumiseks, sest organism võib hakata trenni käigus valgu- või lihasvarusid põletama. Sain soovituse trenni eel smuutisid või marja-puuviljalisandiga maitsestamata jogurtit tarbida.
Meid tunnistati terveteks ja igati sportimiskõlbulikeks. See tähendab, et meil puuduvad kroonilised terviseprobleemid, mis sportimisel takistavaks võiksid saada. Liigesevalusid ja vaevusi ei ole, südameveresoonkonna kohanemine trennikoormusega on kooskõlas, rühid on sirged ja vererõhud on normis.
* Pärnu Haigla Heaolu- ja tervisekeskuses teostati järgmised uuringud: kehaanalüüs, jalalaba digitaaluuring ning spordiarstilik terviseuuring.
Esimesel jooksutrennil vihma eest varjul
Kuigi olete projektis osalenud lühikest aega, kas tunnetate, et olete midagi juurde saanud, kuidagi edenenud?
Karoliine: Minu jaoks on väga oluline, et teen nüüd regulaarselt trenni ja mul lihtsalt ei ole võimalik enam alla anda. See oleks lihtsalt piinlik. Tunnen, et oskan paremini oma keha kuulata, samuti suureneb päev-päevalt vastupidavus. Teadmiseks kõigile, kes soovivad suveks vormi saada, siis olen lühikese ajaga kaotanud ligi kaks kilo. See on täitsa hea tulemus, arvestades, et üks nädal trenni ja korralikku toitumist jäi vahele. Ei saa mainimata jätta sedagi, et tänu projektile olen kohtunud nii paljude huvitavate inimestega.
Triin: Olen avastanud, et füüsise üle kurta ei saa ja võimeid jagub. Pigem peab treener Anu mulle trennis korduvalt meelde tuletama, et hoogu peaksin. Nii nagu vaim, peab kehagi puhkama, mis on igati positiivne tegevus.
Karoliinega naljatame, et projekt ei ole tegelikult ainult jooksmisest, vaid motiveerib ka suveks vormi saama. Projektis osalemine on mind palju järjekindlamaks muutnud, andnud täiesti uut hingamist ja powerit.
Esimene suurem väljakutse, Luitejooks, toimub juba tuleval pühapäeval. Milliste ootustega rajale lähete?
Karoliine: Mina lähen Luitejooksule kõndima, sest nii pika ja künkliku maa jooksmine pole hetkel veel jõukohane. Tõsi, olen rajast kuulnud õuduslugusid – kui raske ja “mägine” see on. Seega lähen jalutan raja mõni päev läbi, et Luitejooksule minnes teaksin eesootavaks valmis olla. Tegelikult ma täitsa ootan pühapäeva, hirmu pole. Mingit ajalist eesmärki endale seadma ei hakka, küll aga sooviksin raja läbida just täpselt nii tempokalt, et tunneksin mõistlikku koormust ja pingutust. Eesmärgiks on meeldiva enesetunde säilitamine ja see tähendab, et pistma ei hakkaks.
Treener Anuga. Foto Elise Saarna
Triin: Vau, esmapilgul ma tegelikult ehmatasin sellest infost täitsa ära praegu, et Luitejooks on juba tuleval pühapäeval – see on ju nii lähedal! Olen veidi kartlik ega tea täpselt, mida oodata. Ma pole sellel jooksul varem osalenud ja mind on hoiatatud, et tegemist on kolmikürituse raskeima etapiga. Iseenesest usun, et rajal olles jääb meel positiivseks ja keha sitkeks. Teistega ma end võrdlema ei lähe, kui, siis murran piike iseendaga.
Treenite Anu Teppo jooksugrupis. Kas Anu on teile andnud ka suuniseid, mida võistlusel silmas pidada? Ehk oskate mõnd head soovitust kohe jagada ning kas Luitejooksu eel on plaanis ka mõni eritreening?
Karoliine: Niidu pargis esmaspäeval trenni tehes toonitas Anu, et sellisel maastikul on väga oluline silmas pidada, kuhu sa astud. Leian, et see soovitus sobib väga hästi ka Luitejooksule. Eritreeningust me rääkinud pole, aga eks trenni tuleb teha ikka rohkem, kui vaid kaks korda nädalas Anuga. Iseseisvaltki peab vaeva nägema.
Triin: Anu on suurepärane treener, kes oma saavutustega mõjub kui inspiratsiooniallikas. Pea igas trennis jagab ta meile mõne suunise või tarkusetera, pidades silmas individuaalset võimekust. Mulle on Anu öelnud, et Luitejooksul võin vahepeal täiesti vabalt kõndida, kui küngastest üles-alla jooksmine pulsi liiga kõrgeks peaks ajama. Kambavaimuga ei tasu alati kaasa minna. On neid, kes on minust kiiremad, aga ka neid, kes tempos alla jäävad. Tähtis on oskus tempot hoida. Hiljuti sain targemaks, et mäest alla joostes ei tohi pidurdada ja tuleb joosta pikema sammuga. Jooksutossud peavad olema maapinnale vastavad – sellised, mis ei oleks liiga pehmed ega laseks hüppeliigesel kusagile poole väänduda. Jooksuvõistlusele eelneval päeval ei tasuks teha lihastreeningut, mis võib jalalihased kangeks muuta. Tihti kuulen Anult suuniseid ka riietuse osas – kui väljas on vähemalt 10 plusskraadi, siis võib juba lühikese dressigi selga panna. Ja kui sel viisil joostes palav ei hakka, siis ei joosta piisavalt kiiresti.
Olen üsna veendunud, et enne Luitejooksu üllatab Anu meid oma jooksutrennis eritrenniga. Sinilillejooksu eel uuris ta kõigilt oma trenniskäijatelt nende osalemise kohta ning koostas siis individuaalsed plaanid.
***
Jooksudiivad tänavad kõiki toetajaid ja pöidlahoidjaid, kes on neile selle kuu jooksul kaasa elanud, jaganud oma trennimuljeid ja teinud ka ettepanekuid koos jooksma minna.
Projektis löövad kaasa ning toetavad Anu Teppo, Pärnu Haigla Heaolu- ja tervisekeskus, Pärnu Postimees ja Pärnu Kahe Silla klubi. Soovid samuti oma panuse anda, võta meiega ühendust anni@2silda.ee.
Kommenteeri