Märtsi esimestel päevadel sündis põnev  projekt „Diivanilt jooksudiivaks“. Pärnu Postimehe reporter Karoliine Aus ja Pärnu noorte vabaajakeskuse ning Pärnumaa noorte tugila programmi noorsootöötaja Triin Mäger võtsid vastu väljakutse läbida Kahe Silla klubi kolmikürituse sari. Kumbki neist ei ole professionaalne jooksja ning Karoliine on varem lausa öelnud, et vihkab jooksmist.  Noorte edusamme, vahetuid muljeid ja emotsioone kajastatakse Pärnu Postimees trenniblogis. Noored jooksusõbrad on jooksupeoks valmis ning jagavad stardi eel mõtteid.

Luitejooksust, Kahe Silla klubi kolmikürituse esimesest etapist on möödas enam kui neli kuud. Kuidas end    tunnete, teades, et kohe on ees jooksudiivade suurim väljakutse – Kahe Silla jooks.

Triin: Uskumatu, et aeg on nii kiirelt läinud. Juba nädala jagu päevi tunnen teatud laadi ärevust, milles segunevad elevus, võitlushimu, saavutusvajadus ja jooksutahe, ent killuke kartlikkustki. Ootan nädalavahetust huviga, et näha, mis puust tehtud olen.

Karoliine: Luitejooks tundus nii ammu – selle ajaga on ju nõnda palju muutunud. Ma jooksen, täitsa päriselt, suisa mitu kilomeetrit järjest – kevadel poleks sellist asja uskunud. Eks see hirmutab küll, et 10kilomeetrine jooks on ees, aga proovin positiivne püsida.

Suvel tunnistasite, et treeningutesse jäi paus. Kas olete nüüd rajal sada protsenti tagasi ning tunnete, et ettevalmistus on piisav? Olete ilmselt analüüsinud sedagi, kas ja kuidas selliseid pause vältida? Või kas peakski?

Triin: Minu ettevalmistus on täpselt nii piisav, kui palju mu keha on projekti raames treeninguid võimaldanud. Olen püstitanud isiklikke rekordeid, arendanud vastupidavust ning läbinud endalegi uudiseks üllatuslikult palju kilomeetreid. Jooksutempogi on muutunud kiiremaks, ent selle kõrvalt olen silmitsi seisnud paraku spordivigastustegagi. Probleeme on põhjustanud ebakorrapärane treenimine – näiteks ühel nädalal tegutsen mitmel päeval ja kogun kilomeetreid, paaril järgneval ei tee aga midagi. Ehk on lugejad targemad ja õpivad minu vigadest ega lase pikki pause sisse ning leiavad sisemise motivatsiooni järjepidevalt liigutada..

Karoliinega naljatasime, et Jüri Jaansoni Kahe Silla jooks on justkui eksam, milleks põhiline ettevalmistus käib ikka viimasel hetkel. Ikkagi tunnen, et olen sada protsenti häälestunud ja valmis.

Karoliine: Tagasi rajal olen küll, ent mitte maksimaalselt. Nagu lapsenagi on inimene oma elus sellises esimeste-katsetuste-faasis, siis minul on teine ring erinevaid “esimesi”. Esimesed saavutusi võimaldavad töökohad, esimene oma kodu, ülikooli minek, esimest korda proovin jooksmist teha osaks oma elust. Võib-olla oli projekt praegusel eluperioodil tiba suur amps. Proovin kõigele mingeid protsente pühendumust suunata, nii et ka vaimne tervis säiliks vinks-vonks. Aukude vältimiseks on tarvis stabiilsust kõigis päevatoimetustes – kindlat ajakava, millest jooks on iga päev või nädal üks kindel osa. Teoorias lihtne, kas pole? Usun, et ettevalmistust on võistlusteks piisavalt, kui säilitan positiivse meele ning ei mõtle üle. 

Olete mõlemad kolmekilomeetrise noortejooksugi starti minemas.  Milliste eesmärkidega rajale lähete?

Triin: Kuna osalesin noortejooksul möödunudki aastal, oman võrdlusmomenti. Eesmärgiks on aja parandamine ning teisalt tahaksin aktiivse eluviisiga noortele eeskujuks olla.

Karoliine: Minu eesmärk on lihtne – rada läbida joostes. Mingeid ajalisi eesmärke ei sea, peaasi et end ise hästi tunnen ja annan endast mõistlikkuse piires maksimumi.

Karoliine, Luitejooksul läbisid raja kõndides, nüüd aga oled jooksurajal ja kahel päeval järjest. Tundub päris suur väljakutse? Kas kümmet kilomeetrit lähed esimest korda jooksma ning jooksmine on hakanud meeldima?

Loomulikult suur väljakutse! Siiani on pikim läbitud vahemaa 7,4 kilomeetrit. Seepärast ma ei muretsegi, et pean kaks päeva järjest pingutama – see kolm kilomeetrit päev enne on hea enda jooksulainele sättimiseks. 

Kui vahepeal suvel muutsin meelt ja peaaegu et hakkas meeldima, siis nüüd jälle kohe üldse ei meeldi, kui ma ausalt ütlen. Eelkõige olen ma pahane enda peale, et juba aastaid ma panen esikohale töö ja muud tegemised, mitte tervise, sest eks jooksmine seda ole – aeg iseendale (nii nad väidavad) ja tervisele. See jooksma minek on üks suur võitlus iseendaga. Ma tean, et kui ma isegi lähen, siis jooksmine ise on üks paras kannatusterida, alles koju jõudes tuleb rahulolu tunne: “Jess, ära tegin!” Püüa sa teha pidevalt midagi, mis vastukarva käib. Kuid tõsi on, et juba käesoleval hetkel olen enda üle uhke. 

Triin, sind on tabanud projekti jooksul ebaõnngi: kevadel olid pikalt rajalt eemal  ja nüüd möödunud nädalalgi tegi jalg taas liiga. Kuidas praegu enesetunne on ning mida oled teinud, et nädalavahetusel ikka starti saada?

Nende kogemuste tõttu olen mõistnud, et spordivigastused käivad treenimisega kaasas. Muidugi saab palju teha ise selleks, et neid ennetada või leevendada.

Ennist sai mainitud regulaarset treenimist. Lisaks tasub järjepidevalt konsulteerida treeneriga või füsioterapeudiga. Hooldada lihaseid – massaažid ja venitused, millele olen varasemast rohkem rõhku pööranud. Jooksutrennile lisaks tasub teha jõutrenni, et lihased oleksid toonuses. Kuulata keha, kui see annab endast valuga märku ja sellest tulenevalt võtta ette muutusi treeningrežiimis. Kanda õigeid, oma jalgadele sobivad jooksujalanõusid, mille mõju on täitsa suur.

Hetkel katsun asja positiivselt, isegi läbi huumori võtta, sest liigne muretsemine kulutab väärtuslikku energiat ja aega. Usun, et keha loob seda, mida mõtlen ja kui olen meelestatud tervenemisele ja vastupidavusele, siis selle ka saavutan.

Kuidas on läinud viimaste nädalate ettevalmistus? Millise taktikaga olete rajale minemas ning mis tulemus teid rahuldaks?

Triin: Tavaliselt soovitatakse rohkem liikuda. Mina olen aga viimasel paaril nädalal eri spetsialistidelt – arst, treener – kuulnud nõuandeid, mis soovitavad trenni välisel ajal võimalikult vähe liikuda. Pidasin jooksmisest viimase vigastuse tõttu nädalase pausi ja rattasõidu asendasin ühistranspordiga. Jooksutrennides kuulan tähelepanelikult treener Anu Piiroja soovitusi ja käitun neile vastavalt: jooksen pehmel pinnasel, aegalsemalt ja vähem kui tavaliselt ning ei tee kaasa jooksuharjutusi, mis põrutaksid liigselt vigastatud kehaosa.  

Kümnekilomeetrisel etapil katsun tempo ühtlasena hoida ja sõna otseses mõttes vastu pidada, lootes, et jalavalu uuesti ei teki ning mind ei murra. Nii nagu Noortejooksu puhul, soovin ka Jaansoni jooksul oma möödunud aasta aega parandada. Mind rahuldaks see, kui läbiksin raja kiiremini kui üks tund ja kui suudan arvestatava osa teekonnast läbida nii, et vallutan ühe kilomeetri viie minutiga. Numbrilistest näitajatest on siiski palju tähtsam, et jääksin terveks ega lõhuks oma keha.

Karoliine: Hästi palju vaimset ettevalmistust sisaldab see kusjuures, positiivset mõtteviisi proovin endasse süstida. Oleme käinud Triinuga kord nädalas Anu jooksutrennides ning iseseisvalt jooksmaski. Olen katsetanud, mis minu piir on ning mõelnud taktikat, kuidas see kümme kilomeetrit üle elada. 

Praegune plaan on selline: jooksen neli kuni viis kilomeetrit jutti, seejärel kõnnin 500 meetrit, et pulss veidikeseks langeda saaks. Tean, et olen selleks ajaks näost juba korralik punapeet. Pärast seda vast vajan kõnnipause veidi tihedamini, sest tavaliselt hakkab mul pikema jooksmisega pistma. Nii jooksengi kahe kuni kolme kilomeetri kaupa lõpuni. Minu eesmärk on rada siiski läbi joosta väheste kõnnipausidega, mitte joosta end segaseks ja siis lõpukilomeetrid kõndida. Proovin unustada valu jalgades ning mõelda uhkustundele, mida rada läbides saan tunda. Ajalist eesmärki ma ei sea. 

Millised soovitused annab rajale kaasa treener Anu?

Triin: Anu üks peamisi soovitusi on mõistliku ja ühtlase tempo valimine. Ülepingutusele viitab pistmine roietes või õlaski ning liialt tugev hingeldamine juba esimestel kilomeetritel. Rajal ei tasu teha vee joomise pausi, kui see pole tingimata vajalik ja sedagi selleks, et säilitada oma tempot. Anu innustab tegema enne jooksu ka korralikke soojendusharjutusi ja pärast seda venitusi.

Karoliine: Eks Triin ütles peamise juba ära. Lisaks on Anu toonitanud, et seda kõike tuleb teha vastavalt oma võimetele ja tunda sellest rõõmu – nimetas Kahe Silla jooksu suisa suureks jooksupeoks.

***

Jooksudiivad on tänulikud kõikidele inimestele, kes poole aasta jooksul on neile nõu ja jõuga toeks olnud või muul moel nende tegemistele kaasa elanud. Pöidlad pihku, et diivade tiivad lendaksid nii Noortejooksul kui ka Jüri Jaansoni Kahe Silla jooksul kõrgelt! 

Fotod: Elise Saarna