Lõppeval spordiaastal on palju räägitud spordivabatahtlike panusest ürituste korraldamisel. Pärnu Kahe Silla klubi jaoks on Eesti juubeliaasta kujunenud erakordseks, sest nii üleriigiline Scult-liikumine kui Pärnumaa kohalik kogukondki on tublide panustajate tegusid märganud. Kui Krister Randveri, Riina Altpere ning mitmete teiste pühendumisest on Sculti kontekstis juba juttu olnud, siis Pärnumaagi jagas headele tegijatele kiitust. Pärnumaa arenduskeskuse poolt EV100 auks organiseeritud ning vabakonna sajandale tegevusaastale pühendatud inspiratsioonipäeval tunnustati aasta vabatahtlikuna Jüri Jaansoni Kahe Silla jooksu üht algatajat, Priit Neemet ning nominentidega osalejate tervisemurde eest hoolitsevaid Karmen Koppelit ja Kaidi Laanemetsa.
Ajasime juttu juba ligi 60 aastat vabatahtlikku tööd au sees pidanud Priit Neemega. Vitaalne vanahärra on jätkuvalt aktiivne, koordineerides Pärnumaa kergejõustikukohtunike tegevust, organiseerides Eesti pikimate traditsioonidega aastajooksude sarja ning lüües kaasa erinevatel spordiüritustel siin ja seal. Kes vabatahtliku tööd juba kord naudib, see ka jääb, arvab staažikas Neeme.
Kui pikk on sinu vabatahtliku karjäär ning meenub sulle esimene üritus?
Alustasin 1961. aastal koolipoisina, mil Pärnus toimus esimene orienteerumisvõistlus. Kogu korraldus oli väga algeline ning osalejad lubati rajale primitiivsete kaartidega. Meeskonda vajati vabatahtlikkegi, keda tol ajal nimetati spordikohtunikeks. Reius toimunud võistluse
abilised paigutati niinimetatud elavatesse kontrollpunktidesse. Kas oli üks punkt valesti märgitud või oli osalejate tase madal, aga hakkas juba pimenema ning minu hallatavasse punkti polnud veel keegi jõudnud. Siis kuulsin siin ja seal häälekõminat, hüüdeid ja müra, aga ikka ei kedagi. Viimases hädas ronisin noore lepa otsa ja lasin vile lahti. Kus siis läks alles mölluks – kõik tormasid kohale ning tänasid ette ja taha. Naljaga pooleks võib öelda, et veidi ebasportlikult sai minu karjäär kunagi alguse. Aga pürgisin edasi ning juba järgmisel aastal kogesin midagi erakordset: 1962. aastal valminud metsakombinaadi, nüüdse Raeküla staadioni valmimisega korraldati suur avavõistlus koos tollaste staaridega. Minul õnnestus Pärnust tippklassi murdnud ning 1954. aastal Euroopa meistrivõistlustel hõbeda võitnud odaviskeässa Virve Põldsami tulemusi mõõta. Oli uhke tunne, kui tõmbasin lindi uut Eesti rekordit markeeriva 56.33 peale. Peale jõuproovi tänas värske rekordinaine kõiki kohtunikke kättpidi ning järgmisel päeval austati mind hüüdnimega rekordimõõtja. Peale seda võistlust tekkis vabatahtlikus tegevuses vahe sisse, sest keskendusin ise võistlemisele, kuni sain trauma. Siis võistlesin jälle, kuni vana vigastus taas välja lõi. Nii pidin oma sportlaskarjääri pooleli jätma.
Miks vabatahtlik töö sulle meeldib ning mida annab?
Foto: Laura Toomesoo
Ilmselt oli minus peidus mingi väike andepisik. Järjest enam hakati seda märkama, minu panust eeldati ja järgnesid edutamised. Nii sai kõrgemaid sihte seadma asuda. Mingil hetkel, ja üsna kiiresti leidsin ennast linna kergejõustikusektsiooni presiidiumi esimehe toolilt – saabus täit vastutust ja palju aega nõudev, ent äärmiselt huvitav periood. Siis hakkasin korraldama jooksude seeriavõistlusi ning aitasin panna alust tänagi toimuvale Kadrijooksule. Tulid tunnustused, andsin sõrme ja võeti, nagu ikka, käsigi. Tagasiteed enam polnud.
Ehk meenub sulle pikast karjäärist ka mõni lõbus seik?
1979. aastal valmistuti usinalt Moskva olümpiamängudeks. Teatavasti peeti purjeregatt Tallinnas ning vaja läks olümpiatule viimise meeskondi. Pärnus tehti lihtsalt, kutsuti kuhu vaja ja ei mingit konkurssi. Mulle öeldi otse, sina oled Pärnu tuleviijate kapten, korralda konkurss ning moodusta 22 jooksjaga esindus. Andsin oma parima, sest kogemusi juba oli. Korraldasin terve aasta vältava normatiivide täitmise, mil naised said võimaluse joosta 500, mehed 1000 meetrit. Meeskond sai uhke ning tulekandjaks määrasin Mexico ja Montréali olümpiamängudel võistelnud sõudja Tiit Helmja. Vastav komitee vaatas nimekirja üle, kusjuures nii mõnegi nime eest pidasin meeskonda võtmise nimel maha kõva lahingu. Järgnes kolmepäevane treeninglaager Kehtnas ja seejärel sõitsime Tallinnasse.
Pärnu linna delegatsioon jooksis esimest etappi ja tõi KGB valvsa pilgu all tule välja Raekojast. Siis toimus lühike tseremoonia ja seatigi sammud Pirita suunas. Uhke tunne oli, sest raja äärde kogunenud rahvas, peamiselt naised, viskasid jalge ette lilli ja soovisid parimat. Peale olümpiaaktsiooni suundusin Moskvasse kergejõustikuvõistlust teenindama.
Miks peaksid tänapäeva noored vabatahtlikku tööd tegema?
Ürituste arv on meeletult kasvanud ning võistluskalander tiheneb aina. Piisava arvu abilisteta poleks midagi teha võimalik ning trend on suunas, kus vabatahtlikke läheb üha enam vaja. Noortele on see töö kontimööda, aga neid tuleb tunnustada ja koolitadagi. Valdavalt on ikka nii, et kellele meeldima hakkab, see jääb. Tore on ju jälgida, kui joogijagajast ja aiapaigaldajast on mingiks hetkeks saanud valdkondlik koordinaator ja tunnustatud liider.
Pärnu Kahe Silla klubi tegevusalaks on spordiürituste korraldamine. Kokku organiseeritakse nelja sündmust: Luitejooksu, Pärnumaa Võidupüha maratoni, Jüri Jaansoni Kahe Silla jooksu ja ja Pärnu Rannajooksu. Korraldamisel on abiks enam kui kakssada erinevas vanuses vabatahtlikku. Ettevalmistused 2019. aasta sündmusteks on alanud. Kõik huvilised, kes soovivad organiseerimisel abistada, saavad ühendust võtta läbi spordiklubi veebilehe kontaktvormi.
Kommenteeri